Maarja Ree kureerib seni suurimat Eesti valgustusdisainerite, valguskunstnike ja valgustite disainerite loometööd tutvustav ülevaatenäitust, mis avaneb 29. oktoobril Tartus Eesti Rahva Muuseumis valgus- ning valgustuskunsti festivali TAVA2021 raames.  Ajakirjale Diivan antud intervjuus rääkis Maarjaga meile igapäevaselt nii olulisest valgusest, mis on tänu elektrile muutunud vaid natuke enam kui saja aastaga milleski väga erilisest kiiresti iseenesestmõistetavaks ja nüüdseks juba isegi problemaatiliseks – kui mõelda valgusreostusele – ja samas ka vahendiks kunstis.

Sa jõudsid valguse teemani üsna ebatavalist teed mööda, läbi Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise õpingute, kui kaitsesid töö ajaloolistest tänavavalgustitest Tallinna, Kuressaare ja Haapsalu vanalinnade näitel?

Tihtipeale on just muinsuskaitse all olevad hooned need, eriti kirikud, mis linnaruumis esimesena valguslahenduse saavad. Ühest küljest on see pärandi väärtustamine, teistele on vanalinn jätkuvalt igapäevane elukesskond, paljude silmis lisaks sellele ka linna või kogu riigi visiitkaardiks. Vanalinnade valgustamine on linnaruumi valgustamise sees täiesti eraldi ja väga huvitav – aga ka väga vastuoluline –  teema. Kaasaegses arhitektuuris mõeldakse valgustamisele juba algfaasis, aga mitusada aastat hiljem vaidleme ikka selle üle, kuidas vanalinnu valgustada tänapäeval.

Pimedail linnatänavail saatis liiklejaid teejuhina tõrvikuvalgus, mis 19. sajandi alguses asendus ohutuma õlitoitel laternaga ning sama sajandi lõpukünnisel juba moodsa gaasivalgustusega. On ka argumenteeritud, et näiteks keskaegseid kirikuid ei peaks niimoodi valgustada, nagu seda kaasajal tehtud on. Näiteks, kui Tallinna vanalinnas pühakojad kerkisid, siis ei olnud ju elektrivalgust, neid valgustasid pimedal vaid mõned küünlad – kas me ei peaks siis proovima säilitada ka seda atmosfääri, mis siis valitses?

Kui Sa vaatad Eestis linnaruumi laiemalt, ennekõike suuremate linnade valgustamist, siis mis emotsioone see tekitab? Meil on palju pimedat aega, osatakse meil kasutada võimalusi, mida valgus ja valgusdisain pakuvad?

Kogu maailmas ja ka Eestis on elektrivalgust linnaruumis kasutatud suhteliselt vähe aega, aga selle ajaga on väga palju juhtunud. 1883. aastat tagasi süttis ajalehe Revalische Zeitung kinnitusel Tallinnas härra Chr. Rotermanni ärihoone juures Viru värava ees esimene elektriga töötav tänavavalgusti. Ärimehe maja ette kogunes igal õhtul elektrilist valgust imetlev suur rahvamass. Samal aastal paigutati elektrilised kaarlambid ka Balti jaama ette üle kümnemeetriste metallmastide otsa, aga suurem osa linnast jäi ikka veel gaasilaternate valgustada.  Tartusse jõudis elektrivalgus esmakordselt 1892. aastal. 

Aga kui elektrivalguse võidukäik lõpuks algas aastal 1915, kaks aastat pärast Tallinna elektrijaama valmimist, siis see muutis meie linnapilti kiiresti ja seda hakati ka arhitektuuri rõhutamiseks kasutama, tänapäevases mõttes valgusdisainiga tegelema. Näiteks 1938. aastal, kui Eesti tähistas iseseisvuse 20. aastapäeva, siis valgustati – illumineeriti tollases kõnepruugis – ära riigi olulisemaid objekte: Kadrioru loss, toonane välisministeeriumi hoone Toompeal, Tartu Ülikooli peahoone, Tartu Raekoja plats jne.

See ei ole ainult taasiseseisvumise aegne aegne areng, et mõeldakse sellele, kuidas monumente, arhitektuuri valgusega esile tõsta. Näiteks ilmneb mitmes 1970.aastatel Tartus koostatud tööprojektidest, et tähelepanu pöörati ka monumentidele linnaruumis – Tartus oli kavas valgustada 1970. aastate teisel poolel nii Barclay de Tolly, Hans Heidemanni kui ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ausambad.  Täna tegeleme ikka samade küsimustega. 

Mis seisus täna valgus- ja valgustidisain Eestis on?

Eestis on valgusteadlikkus järjest kasvanudnud, aga eksperte on ikka veel väga vähe ja teadmisi heast linnaruumi valgustamisest ka väga vähe. Tihti on see jäetud inseneride hooleks, mis tähendab, et valgustus on ennekõike praktiline, standarditest lähtuv. Arhitektid-linnaplaneerijad tegelevad jõudu mööda  valgustuse esteetiliste külgedega ja aastaid võis heaks tulemuseks pidada seda, kui inseneri kõrva oli mõni arhitekt. Praegu on teadmisi juba rohkem, aga valgusteadlikkus rühib Eestis üsna tasast kurssi ja selle suund ei ole veel päris selge.  Õppevõimalusi Eestis on juba ka üksjagu, Viljandi Kultuuriakadeemia valgustehnika ja -kujundus keskendub küll peamiselt lavavalgusele, EKAs saab aga valikainena õppida ka arhitektuurse ja sisearhitektuurse valgusdisaini aluseid valikainena. Sellest hoolimata tegutsevad Eestis mitmed disainerid ja kunstnikud, kelle huvi valgustuse vastu on viinud nad õppima välismaale või kes on ammutanud teadmisi omal käel. Tänu säärasele initsiatiivile saame täna rääkida silmapaistvatest disaineritest ja kunstnikest, keda seob ühine meedium – valgus(tus).

Millele keskendub Tartus 10.novembri avatuks jääv näitus? Ja kuidas valgust üldse näitusesaalis näidata saab?

Soov on tutvustada kokku umbes kolmekümne disaineri ning kunstniku loomingut, mis viimastest kümnenditest olulisematena esile tõusevad. Näitus on planeeritud kolmes erinevalt komponeeritud, kuid terviklikus osas: valguskunstnikud, kelle tööd on seotud performance’ite ja installatsioonidega avalikus ruumis ja näitustel või lavastustele atmosfääri loomisega show’del ja kontsertidel;  valgustusdisainerid, kelle tööd on seotud sisekujunduse või avaliku ruumiga;valgustite disainerid, kelle hulgas on väga eriilmelisi tegijaid. Tarmo Luisk, Tõnis Vellama on siinset valgustidisaini pilti loonud juba 20 aastat, uuematest tegijatest näiteks Pulo disain, mis tootmise mõttes täiesti uue lähenemisega Eestis, kasutab puitu ja just puidutööstuse jääke. Valgustidisainist on meil näited viimastest kümnendistest, nõukogude perioodil koondus kõik Estoplasti ja Estoplasti lagunemisega need disianerid kadusid ka pildilt. Pole vist ühtegi Eesti majapidamist või töökeskkonda, kust mõni nende valgusti poleks läbi käinud. Estoplast asutati aastal 1959 ning ehkki see sulges lõplikult uksed 2003. aastal, siis tipphetked olid kindlasti nõukogude perioodil ja nii kaugele tagasi ajas me selle näitusega ei lähe, ühe erandiga Leonardo Meigase puhul – eksponeeritud on tema töö “Helendid” 1986-87, Tartu Plastmasstoodete Tehases toodetud 4 mm paksune kärgmaterjal gofroplast vormid, mis hajutavad sisevalgust.

Mis Su enda jaoks on kõige meeldejäävamad tööd läbi aastate, mis laiemale üldsusele ehk teadmata on võu meelest läinud ja mida kindlasti tahaksid nüüd Tartus näitusel tutvustada?

Kohe tulevad meelde Leonardo Meigase valgusinstallatsioon umbes kümne aasta tagusest ja veelgi varasemast ajast. Näiteks “Hartmanni võre” Vabaduse väljakul. Installatsiooni nagu illustratsioon, ruumiline joonis.  (Dr Ernst Hartmann (1915–1992) uuris koos oma venna Robertiga maa kiirgusvälju ja nende mõju inimesele ja leidsid, et energeetilises plaanis koosneb meie planeet energiakanalitest, mis moodustavad eri süsteeme – toim.). Tartu Võidu silla valguslahendus, autorid Priit Tiimus ja Eva Tallo. Samuti Marko Kuusiku tehtud mitmed arhitektuursed valguslahendused, näiteks Haabesri jalakäiate tunnel. 

Kui suur on Eestis valgusreostuse probleem?

Tehisvalguse tekitatud valgusreostus saab mõneti küll kõlapinda, kuid meie avalikku ruumi kujundavad ametkonnad ei taju teema akuutsust veel ühtmoodi.  Ühest küljest on rohkem valgust hea, aga ülevalgustamine toob uued probleemid. Kui tihti seostatakse tänavavalgust linnaruumis  turvalisuse loomisega, siis pimestav valgus võib hoopis vastupidise efekti anda. Rääkimata linna faunast, kellele kunstvalgus üldse ei pruugi sobida ja valgusreostus hävitab seetõttu ka meie linnade liigirikkust.