TAVA 2021 üldjuht vestleb TAVA2021 kuraatorite Kiwa, Triinu Jürvese ja Andra Orniga ajakirja Kunst.ee sügusnumbri jaoks.
On 2021. aasta sügis. Tavapäraste probleemide kõrval püüab Eesti ühiskond leida õiget rütmi globaalse kliimakatastroofi ja koroonaviirusega seotud lainemüras. Nagu paljude kultuuriürituste korraldajad viimase peaaegu kahe viiruseaasta jooksul, loodavad ka arhitektuursele valgustusele ja valguskunstile pühendatud festivali Tartu Valgus ehk TAVA 2021 organiseerijad leida pärgviirusega seotud piirangute vahel vabamat hetke. Lootustandvat päikesekiirt, et viia ellu oma kaua kavandatud plaanid ja kutsuda inimesi osa saama valguskunstile ja valgustusdisainile pühendatud rahvusvahelisest festivaliprogrammist. Esmakordselt 2016. aastal toimunud TAVA ambitsiooniks on selgi sügisel olla nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurimaastiku valgusalane suursündmus, eesmärgiga rääkida valgusreostusest, arendada ühiskonna valgusteadlikkust ja luua soodus pinnas kvaliteetse valgustusdisaini ja valguskunsti arengule Eestis. Toimuvad töötoad, sise- ja väliruumi näitused, konverents, valgusmess, kontserdid. Minu vestluskaaslased on TAVA 2021 väliruumi näituse “Valgusmäng linnaruumis” kuraatorid Andra Orn ja Triinu Jürves ning sisenäituse “Kontiinumi teisendus” kuraator Kiwa. Räägime laiemalt valgusest ja ruumist, valgusinstallatsioonist kui tehnilise ja/või loodusliku valguse ning installatsioonikunsti sümbioosist, selle interdistsiplinaarsusest ning valgustehnika kasutamise võimalustest kaasaegses kunstis. Kuna Eestis puuduvad arhitektuurse valgustuse ja suuresti ka valguskunsti erialal õpivõimalused, on suurem osa meie valgusega toimetavatest kunstnikest ja disaineritest n-ö iseõppijad. Kuigi valgusest ei jää tegelikult puutumata ükski kunstiliik, ei ole ometi õige pidada kõiki kunstnikke, arhitekte või disainereid valgus(tus)kunstnikeks. Ajaloolises võtmes saame rääkida loomulikust päevavalgusest ja selle heast kasutusoskusest oma loomingus, kuid tehnoloogiline areng on valgusest loonud täiesti omaette kunstiliigi. Valgus on nagu kõiki kunstiliike läbiv Ariadne lõng, minu kui kunstniku või festivali korraldaja jaoks aga eelkõige immateriaalset eluõigust ihkav kulg kunstis.
Elo Liiv (E. L.): Defineerige palun valguskunsti mõiste – on see iseseisev kunstivool või pigem lihtsalt sobiv vahend kunstnikule teatud ideede teostamiseks? Kiwa (K.): Valgus on füüsiline fenomen, maailmast või reaalsusest lahutamatu ja seetõttu kinnistunud sügavalt meie sümboliloome protsessides. Kõik taandub sellele, kas valgust on või pole ja kui pikad või intensiivsed on ühe või teise tsüklid. Visuaal- ja kunstikultuur on lahutamatult sellega seotud. Hoolimata valguse fundamentaalsest kohalolust nii elu kui kunsti perspektiivis on valgus jätkuvalt kõnetav, isegi illumineeriv. Triinu Jürves (T. J.): Valgus on igasuguse kunstiteose puhul mängus. Ise ma kunstnike ja teoste meediumipõhisest jaotamisest ei hooli ja tahaksin näha valguse kasutamist eelkõige tööriistana idee teenistuses. Ideaalis ei oleks ju vaja hakata valguskunsti žanri määratlema, kui kunstnik on õigel ajal õiges kohas lambi või lõkke põlema pannud. Samas, kas valgus on ainult lülitivajutus või midagi ehk hoopis enamat? Kunstnikena tegutseme institutsionaalsel maastikul, kus figureerivad näiteks maalikunstnike liidud ja skulptorite ühendused, aga ka valguskunsti festivalid. Ja see ongi hea viis mingit süsteemi luua, et asju üles leida. Eraldi valguskunstiks saab ilmselt liigitada need teosed, milles kunstlikult tekitatud valgus on käivitav põhielement. Üks ei välista muidugi teist, kõik sõltub kontekstist ja eesmärgist. Enamik valguskunstnikke tundub tegutsevat korraga tellimuste ja koostööprojektide ning oma kunstiliste ideede teostamise maailmas. Andra Orn (A. O.): Mis on üldse kunsti definitsioon? Sellele on filosoofid aegade algusest üritanud vastust leida. Ludwig Wittgenstein ja Morris Weitz on väitnud, et kunsti mõiste, sarnaselt mängu mõistega on defineerimatu, “avatud”, aga me saame kunsti olemusest aimu teatud ühisjoonte kaudu. Mängu ja kunsti olemuse kõrvutamine andis inspiratsiooni ka TAVA 2021 kuraatorteemaks – arvan, et kogu meie ühiskond vajaks rohkem avatust. Valguskunsti määratlen kui üht tehnilist vahendit kunstiliseks väljenduseks. E. L.: Kuhu liigub valguskunst maailmas ja Eestis? A. O.: Kunst peaks olema meie ajastu peegelpilt, aga samas sisaldama ka midagi ajatut. Kogu meie ühiskond liigub üha enam digitaliseerimise poole, kunst ei jää sellest puutumata. Samas näen, et inimesed tahavad sellest kaootilisusest puhata ning traditsioonilised meediumid pakuvad selleks võimalust. T. J.: Eks kunst liigub koos teiste meie ümber aset leidvate protsessidega samas suunas. Ehk hakatakse tehnilise võidurelvastumise asemel rohkem loomuliku valgusega tegelema? Digitaalse hämarusega? Neoonpimedusega? K.: Kui valgust kasutavat kunsti üldse eraldiseisva nähtusena defineerida, siis moodustub see väga erinevatest lähenemistest, käsitlustest, kontekstidest. Seega, sarnaselt valgusele ei liigu kunst kindlas suunas, vaid hargneb kõigisse soppidesse.
E. L.: Tutvustage palun kuraatoritena oma kontseptsiooni tagamaid. Millised kunstnikud on saanud TAVA 2021-le valituks? A. O.: Arhitektuur ja linnaplaneerimine on ajalooliselt olnud poliitilise ja sotsiaalse võimu tööriist, mistõttu oodatakse avaliku ruumi kunstilt pigem monumentaalseid skulptuure. Valguskunst pakub hetkelisust, millel on omad võlud, sest see annab võimaluse linnaruumi sekkuda püsivamaid jälgi jätmata, andes vabama mänguruumi. Valguskunst võimaldab linnaruumi ajutiselt üle võtta ning tõstatada kunstilisi teemasid, mis muude, püsivamate teoste puhul oleks ühiskonnale vastuvõetamatud. Kunstnike valikul lähtusime eelkõige teose ideelise kontseptsiooni tugevusest, et tegu ei oleks lihtsa valgusshow’ga, kuid ka tehniline teostus on väga oluline. Samuti sooviksin esile tõsta eelkõige meie regiooni tugevaid kunstnikke, sest nii nagu tänavakunsti puhul, nii on ka valgusfestivalidel üle maailma osalemas tegelikult ühed ja samad grupeeringud või arhitektuuribürood, mis löövad pigem tehnilise lahendusega. Eelarveliselt me ilmselt nendega võistelda ei saa, küll aga kontseptsiooni tugevusega. T. J.: Mina liitusin TAVA väliekspositsiooni ettevalmistusega viimases etapis, kui kontseptuaalne kese oli juba paigas. Valiku põhimõte on olnud interaktiivse elemendiga valguskunsti kasuks, et kunstnike mõtted jõuaksid vaatajani n-ö käegakatsutavalt, kogemuse kaudu. Tartu keskmes asuvale jõeäärsele pargialale moodustub installatsioonidest valgusrada ja pea kõigi nendega saab mööduja aktiivselt suhestuda – kas füüsiliselt teosesse sisenedes, nuppe vajutades või äppi kasutades. Kanada kunstnik Daniel Iregui on maailmas tuntust kogunud mastaapsete linnaruumi sekkumistega, Tartus saab kogeda tema digitaalset peegelinstallatsiooni “Kõikjalolek” (2017). Digitaalse üksilduse ja tühja kommunikatsiooni teemadega tegelevad kreeka kunstniku Yiannis Kranidiotise manipuleeritavad valgusskulptuurid. Venemaa kunstnikud Elena Kropaneva ja Vladimir Zlokazov püüavad oma teoses välja valgustada meie ümber olevaid nähtamatuid välju. Hollandi kunstnikeduo AlexP tuleb spetsiaalse “kaameraga” tänavatasandile möödujate jälgi koguma. Eesti esindusena on raekoja platsil kohal Non Grata performatiivne valgusbuss, Kaarsillalt näeb Alyona Movko-Mägi vesiekraanile manatud keskkonnateemasid kõnetavat vaala unenägu. Audiovisuaalse installatsiooniga “Valguse kuulamine” esineb elektroonilise muusika maastikul tegutsev Mihkel Tomberg, Caspar Lootsmann seob valguse looduselementide stiihiaga, Elo Liiv mõtetest ja tegudest jäävate jälgedega. Festivaliga on ka liitunud Taanis elavad Mihkel Pajuste ja Mariliis Kundla, kelle teos hakkab olema Eesti Rahva Muuseumi ees, tähistades konverentsi ja Valgusmessi asupaika. Välinäitusel on eraldi alad Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste ning Pallase ja Tartu Kunstikooli õpilaste töödele, samuti valgusfestivali töötubades loodule. Loodetavasti tekib festivali päevadeks Emajõe äärde sügisesest looduslikust hääbumisest, elektrilisest kasvamisest ja pargis liikujatest selline keskkond, milles saame midagi raskesti seletatavat paremini ära tunda.
K.: Näituse pealkiri “Kontiinumi teisendus” on spontaanne absurdism, mille on genereerinud Tartu tuntud tänavapoeet, Juhan Liivi punkversioon Aldar “Psaiko” Talviste. See kohaspetsiifiline tekstitunnetus dekontekstualiseerib väljastpoolt Eestit pärinevad kunstnikud ja nende teosed Tartu psühhogeograafilisse ruumi. Kontiinumi teisendus on võimatus, võimatuse potentsiaal, kuna kontiinumi tähendus ise sisaldab juba kõikvõimalikke teisendusi. Seega on tegu kujuteldamatuga, mis ometi kahe sõna abil osutab igasuguste piiride ületamisele. Et sellest kuidagi aru saada, tulebki appi võtta valgus – kui otsene assotsiatsiooniahelate aktiveerija ning taju ja tunnetuse stimulaator. Pallase galerii esimesel korrusel on Vadim Fiškini isiknäitus. Fiškin on esindanud Sloveeniat rahvuspaviljoniga Veneetsia biennaalil 2005. aastal. Olen varem Fiškini teost näidanud Tartus näitusel ”Tekstist masinani” (Rael Artel Gallery, 2007). Kuna eelmisel korral toimunud Carl Michael von Hausswolffi näitus tõstis lati kõrgele, siis on hea meel, et õnnestus leida sama huvitav kunstnik. Fiškin töötab ainulaadses postkontseptuaalses traditsioonis, mis on tihedalt seotud tehnoloogia ja teaduse arenguga. Mõlema puhul huvitab teda see, mida need meile meie endi kohta ütlevad, ja selleks annab ta tehnoloogiale kompaktse narratiivse ja allegoorilise jõu. Chris Sharp on kirjutanud, et ehkki Fiškin võtab omaks tehnoloogia mõttetuse, sellele alust andva inimlike soovide ja ambitsioonide vildakuse, teeb ta seda terava ja teatraalse huumoriga, immutades seda lunastava kergusega. Galerii keldrikorrusel on Hispaania kunstnike Paola Medina Querini ja Maria Pazi installatsioonid. Maria Paz on tuntud ka kui elava valgusinstallatsioonina esinev elektroonilise muusika artist Exotikdot. Varem on ta muuhulgas loonud söödavaid valgusskulptuure ja ;paranoia publishing on avaldanud tema kunstnikuraamatu “Hüpofüüsi galaktika” (2014). Last but not least, Emer Värk, Henri Hütt ja Algorütmid muudavad Tartu Ülikooli Botaanikaaia palmihooned neljaks õhtuks audiovisuaalseks installatsiooniks, mis moodustab sünergia troopilise taimestiku ja pimeda sügisese linnaruumiga. Elo Liiv on skulptor ja kunstiõppejõud, MTÜ Valgusklubi üks juhte. Kiwa on multiväljundiline metakunstnik, kuraator ja eksperimentaalkirjastaja. Triinu Jürves kuulub kunstirühmitusse Noolegrupp (koos Villem Jahuga) ja õpetab kunsti. Andra Orn on internetikeskkonna NOAR.eu eestvedaja ja vabakutseline kuraator.