Skulptor ja installatsioonikunstnik Elo Liiv on oktoobris aset leidnud festivali Tartu Valgus (TAVA2021) eestvedaja ja mitmete avaliku ruumi monumentide ning ühiskonnakriitiliste näituste autor. 2020. aasta loomingulise tegevuse eest tunnustati teda Kristjan Raua nimelise preemiaga. Ajakirja Edasi jaoks antud intervjuus Iiris Viirpalulule rääkis TAVA2021 peakorraldaja loomingust ja kunstnikuks olemisest, suhtumisest materjali ja vormi, inspiratsiooniks osutunud pärimusest ning valguskunsti olulisusest meie laiuskraadil.

Skulptorina töötad võrreldes maalikunstnikuga kolmedimensioonilise materjaliga, ruumiliselt, nõnda nagu kogeme pärismaailma. Kuidas sa materjalile lähened, milliseid võimalusi skulptoriks olemine sinu jaoks pakub?

Kuidagi on juhtunud, et mu teekond kunstis on kaasa toonud võimaluse õppida tundma paljusid materjale. Ma ei karda ühtki materjali ja aja jooksul on tulnud kogemus, kuidas erinevaid materjale kasutada või töödelda. Valin materjali tellija soovist või enda ideest lähtuvalt. Mul on ennast raske n-ö purki panna, ma ei eelista ühtegi materjali teisele ja ma ei tea, kas mul konkreetset stiiligi on (naerab). Ma töötan justkui kahes vastandlikus, aga samas teineteist täiendavas suunas: avaliku ruumi monumendid või installatsioonid, mis on nii materjali kui ka idee poolest püsivad, ja teisest küljest n-ö hetkelised näitused või installatsioonid, mis tihti ka video, kineetika, elektri ja valgusega seotud.

Monumentaallahendused nõuavad nii vormi kui idee lihtsustamise oskust, panevad mõtlema ajatutele nähtustele elus. Nad on tihedalt seotud ajalooga ja pühendatud konkreetsele inimesele või inimeste rühmale, sündmusele, mis oma olulisuse tõttu on jäänud väärtuslikuks ka sajandeid hiljem. Samas lühemaajaliste näituste vorm võimaldab kajastada hoopis päevakajalisemaid ja üldinimlikke teemasid, maailmavalu ja rõõmu, kutsudes lahendusi otsima ja proovides avada silmi või muuta paradigmasid. Ootan Eestis aega, mil üldinimlikud teemad jõuaksid ka avaliku ruumi monumentidesse, hetkel oleme veel ajajärgus, kus riigile on oluline kujutada esimese iseseisvuse aegseid suurkujusid.

Ma ei ole kunagi skulptorina materjali allutaja. Valin alati, ka igas muus valdkonnas, dialoogi: kõigel, ka materjalil peab olema oma sõna öelda ühises loomes. Mõnikord materjal juhatab mind kogu teose kontseptsiooni muutusele või avardab ja avab uksi käsitletava teema paremini mõistmisel. See teeb loomisprotsessi nauditavalt performance’likuks, sest kunagi ei tea täpselt, kuhu teosega välja jõuan. Valgusel immateriaalse materjalina on samuti oluline roll mängida – nii loomulikul päevavalgusel kui elektrivalgustusel. Kuigi oma töödes arvestan ja kasutan valgust palju, ei pea ma end valguskunstnikuks. Eestis tuleb üldiselt olla kunstnikuna mitmekülgne, et ellu jääda ja saavutada teostusel parim tulemus. Eesti on vaene riik ja sa pead olema vähemalt seitsme oskusega Hunt Kriimsilm, et kunstnikuna ellu jääda.

Kas sinu jaoks on siis sisu ja vorm lahutamatult seotud? Oled loonud traditsioonilisest materjalist mälestusmärke suurkujudele ja tegutsenud avangardsemal suunal video- ja valgusinstallatsiooni vallas – kas nende materjalivalik erineb?

Jaa, sisu tingib vormi ja materjalivaliku, aga tihti on ka teistpidi. Vahel on mõni monumendikonkurss, kus on materjal ja vorm ette antud ning autor pakub välja oma ideed etteantud tingimustel. Paljudel avaliku ruumi konkurssidel öeldakse näiteks ette, et teos peab olema figuratiivne või on materjalivalikud juba tehtud, sest tellija ootab väärikat lahendust.

Mõnikord kivi või puitu raiudes teen, mida kivi tahab, ja leian teose idee justkui kivi seest. Tulen ajast, kus kreeka-rooma klassikaline stiil oli see ainuõige. Siinkohal võiks arutada, miks just seda peetakse traditsiooniliseks, miks me ei õpeta oma lastele näiteks inkade, jaapani või aafrika traditsioonide järgi kunsti ja manuaalseid oskusi, vormikeelt. Kas sellest ajastust või millestki muust tingituna olen jäänud realismi viljelejaks. Võib-olla ühel hetkel loon ka täiesti isikliku vormikeele… Seni aga olen vältinud teadlikult stiliseerimist või efektitsemist, olen lihtsalt teinud kõike nii, nagu tuleb. Ja mul on tunne, et seda sisemist, enda seest tulevat ei saa justkui treenida ega muuta. See on püha. Saab treenida oskusi ja teravdada silma ja mõtlemist, lihtsustusoskust, abstraheerimisvõimet jne – kuid see “miski” on justkui kõiksuse muutumatu ühik, mida saab ainult ära tunda ja manifesteeruda lasta. Kui kunstnikuna selle “miskiga” ühenduse saad, siis ongi sinu looming juba teistest eristuv ja ei vaja eraldi stiili loomist või väliseid efekte. Võib-olla olen aga totaalselt eksiteel ja spetsiaalselt loodud stiliseering ning loomulik sisu ei ole teineteist välistavad.Teose loomine on minu jaoks nagu voog – peatun siis, kui tundub, et olen kohale jõudnud ja paremini teha ei oska.

Iga teos on ühtlasi kummardus ja and maailmale ning see ei seondu omanditundega. Me koosneme inimestena maailmast ja iga meie oskus või mõte on samuti osa kuskil mujal loodust.

Minu seniste monumentide puhul on olulisel kohal ajastutruudus. Selleks teen arhiivides palju tööd, et leida näiteks autentset riietust – nii oli ka Jaan Poska ja Kalju Lepiku monumentidega. Seejärel otsin modellid ja kui modellile sobivaid riideid ei ole kuskilt saada, lasen need õigest materjalist õmmelda, et saada ajastule omast rõivatunnetust. Kui töötasin Kärdla monumendiga, mis on seni ainuke mõlemal – nii Saksa kui Vene poolel hukkunud Eesti poistele pühendatud monument Eestis, tegime modelli leidmiseks avaliku konkursi. Samamoodi läks Poskaga. Kalju Lepiku monumendi puhul leidsime kogukonnast kaks poissi, kes poseerisid. Päris inimeste kaudu tekib teistmoodi side kujutatava persooniga.

Ma saan aru, et siin kajastub ka austus portreteeritava vastu?

Jaa, austus, aga teisalt side, kuna sisened kellegi eluloosse sügavuti. Umbes nagu teatris, kus näitlejad elavad rolli sisse. Kujuneb teatud kolmik: persoon ise, tema olemus piltide, mälestuste kaudu ja modellide kaasabil; materjal; ning viimaks mina kui skulptor oma oskustega. Sellest sünnibki looming.

Sa oled mitme valguskunsti tutvustava sündmuse eestvedaja. Oktoobri lõpul toimus sinu juhitav valgusfestival Tartus. Kas tutvustaksid festivali eesmärki ja olemust?

Festival on nagu suur kolmemõõtmeline skulptuur: kogu meie tiim koos kunstnike ja abiliste toetava tegevusega on loonud suurteose, kus iga pisike kild on osa tervikust. Festival ühendab endas kõiki valgusega seotud ettevõtmisi alates arhitektuursest valgusest kuni valguskunstini. Oluline on ka valdkondlik õppeprotsess, kuna kohal on nii professionaalid kui need, kes on alles oma loojakarjääri alguses, lisaks ettevõtjad ning tarbijad, tellijad. Tahaks, et valgus ühendaks kõiki osapooli ning sellest tekiks eriline sünergia, leitaks uusi suundi valdkonnas ja sellest oleks ehk kasu kogu meie keskkonnale ja maailmale laiemalt.

Tavainimeste jaoks on see kõik ilmselt üks valdkond, Eestis nimetavad ka lavavalguse tegijad end valguskunstnikeks. Terminoloogiliselt ja valdkondlikult võiks seal siiski vahet teha. Üks suund on tootedisain, valgustite disain, teine on valgustusdisain, kus tegeldakse avaliku ruumi, valguslahendustega. Siis on veel valguskunstnikud, kes töötavad installatsioonidega kaasaegse kunsti mõttes. Esimese Tartu valgusfestivali otsene tulemus oli, et otsustati luua ka Eesti Valgustusdisainerite Assotsiatsioon EVDA. Festivali oluliseks osaks ongi just rahvusvahelised valdkondlikud töötoad. Töötubade asukohad valime välja Tartu linnaarhitektiga, prototüübime halva valgustusega kohti, pakkudes välja uusi lahendusi. Loodame seeläbi inspireerida liikuma hea valgustuse suunas ja parandama elukeskkonna kvaliteeti Tarus ja ka laiemalt Eestis. Festival on ju ajutine, aga küsimus on, kuidas muuta festivali loodu püsivaks ja pakkuda linnaelanikele loodust võimalikult vähe häirivad lisaväärtusi.

Valgusreostus on tähtis teema, sest maailmas näeb tähti vaid umbes 15 protsenti inimestest, ülejäänute jaoks on öine taevas valgusreostusega kaetud. Soovime pakkuda häid näiteid, mis on nii inimesele kui linnaloodusele sõbralikud.

Kas räägiksid ka paarist sinu silmis põnevamast teosest või projektist, mida tänavu näha sai?

TAVA programmis eristuvad alati selgelt sise- ja väliruumi näitused. Sisenäitustel on pigem kontseptuaalsemad, neil on õnn mitte võistelda tänava valgusmüraga. Käesoleval aastal oli kuraatoriks KIWA, kes koondas pealkirja alla “Kontiinumi teisendus” kolm kunstnikku: Maria Paz (kunstnikunimega Exotikdot), Paola Medina Querini and Tatsuru Arai väga huvitavad kontseptsioonid ja teostused galeriis Pallas. Meie näituste programmiga liitusid ka Kogo ning tARTu galerii. TAVA väliruum on vastupidi mängulisem ja kutsub inimesed õue, nautima loodust, taasavastama linnaruumi. Valgusinstallatsioonid moodustasid koos arhitektuurse valgustuse töötubade tulemustega valgusraja, mis aitas tärkava talve pimeduses kultuuri nautida.

Sel aastal sai publik näha Andra Orni and Triinu Jürvese kureeritud kunstnike valikut “Mäng linnaruumis”. Kuraatorid soovisid tuua tõsisesse linnaruumi rohkem mängurõõmu ja lusti. Seda need installatsioonid meie rõõmuks ka tegid, rahvast oli palju – inimesed janunesid kultuuri järele ja õues ei olnud vaja kedagi vaktsineerituse alusel kahte leeri jaotada. Valgusrajal oli kolm põhiteost – tooksin välja Emajõele ehitatud Eestis seni suurimal vesiekraanil olnud Alyona Movko-Mägi mapping‘u “Biopoeesia”, teiseks Caspar Lootsmanni, Kuldar Laiapea and Toomas Liivi mõjusa laseretenduse “Linea Temporis” Jaani kirikus ning kolmandaks NONGRATA valgusbussi Raekoja platsil, mis pakkus igal õhtul publikule ka performance’eid. Kahjuks peetakse kunstimaailmas valguskunsti tihti pelgalt show’ks ja tsirkuseks (tuleb tunnistada, et paljud festivalid ongi peamiselt meelelahutuslikud), kuid me proovime eristuda ja tõestada, et nii see ei ole. Valguskunst ja valgustusdisain on olulised kaasaegse kunsti, arhitektuuri ja disaini osad. Festival ei keskendu ainult vormile ja tehnikale, vaid tõstab ka ühiskondlikke teemasid.

Kas oled valgusega töötades mõtisklenud ka meie põhjapoolkeral elava ja mitu kuud üsna hämaras veetva rahva eripäradele seoses valguse ja pimeduse tajumisega? Näiteks on välja toodud, et meie laiuskraadil on hämaruse aeg kui spetsiifiliste looduslike valgustingimustega aeg igas päevas pikem kui meist lõuna pool või veelgi põhja pool olevates paikades. Ning et pimeduse ja valguse vahekord võib mõjuda ka kujutlusvõimele ja tekitada teatavat erilist paigavaimu või tunnetust seoses keskkonnaga. Kas oled seoses sellega valguse temaatikat mõtestanud?

Kunstnikuna on huvitav just hämarala, kas tärkav või loojuv päev, massiivsed taevavärvid, mis nendel vahepealsetel hetkedel pikalt püsivad. Ekvaatori pool käib kõik kiiresti, vahepealsusele on vähe ruumi. Liminaalne aeg on aga suurt silmailu ja avarust pakkuv. Usun, et meie inimestel on tihti pilk taevas ning selle värvide ja avaruse kogemine juhatab meele õigele teele ja pakub eluraskustes kergendust. Side keskkonna, looduse või universumiga on just sellistel hetkedel tajutavam. Me võime ainult aimata, mida on andnud meie kultuurile ja inimeste maailmatunnetusele loojangu vaatamise võimalus või pimeda ja valge aja laiuskraadile omane vaheldumine. Või pikad pimedad ööd talviti. Ühelt poolt ma ei saagi aru, miks räägitakse pimedusest kui depressiivsest ajast, sest minu silmis on tegu hästi loomingulise ajaga. Kõik on rahulik, saan keskenduda ja rahus luua. Päeval on aktiivne asjatamise aeg: lapsed jooksevad sinna-tänna, inimesed helistavad, mõte hakitakse ära. Öösel on mõte kuidagi… pikem.

Nii nagu päikeseloojangu ja -tõusu värvidemäng, võiks ka tähistaeva kogemine olla igaühe inimõigus. See aitab paika panna inimese suuruse galaktikas: on rasked, kerged ja rõõmsad ajad, ja kui sa vaatad erinevatel aegadel taevalaotust, siis see avab perspektiivi su õnnele või murele, juhatab õigele teele. Kogu meie aastaringi üleminekute rohkus on kindlasti suunanud meie rahva keelt ja kultuuri varjunditerikkuse mõistmisele.Meie kultuuris pole minu hinnangul liigselt dualismi. Pole ainult vastandid, vaid samaväärselt oluline on ka hämarala oma ilusate üleminekutega.

Minu jaoks on arusaamatu praegune ühiskondlik polariseerumine, kuna see on pigem omane lõunamaalastele ja dogmaatilistele ühiskonnakorraldustele. Meie pisikesel põhjamaa rahval on eluliselt oluline säilitada varjundirikkus. Näitena saab tuua loodusliku elurikkuse vajalikkuse, sest ainult liigirikas keskkond on elujõuline. Mõtete ja vaadete (loe: varjundite) rikkus teeb meid rahvana tugevaks. Kui on ainult üks tõde – nagu looduses monokultuur –, siis me muutume ühiskonnana nõrgemaks. Praegu on kuidagi selline aeg, kus kõigil on närvid krussis, inimesed janunevad dogmade ja must-valge ühiskonna järele. Dogmad pole aga kunagi viinud kedagi õnnele lähemale.

Sa tõid välja keele ja kultuuritausta, mis on eestlastele omane, aga sinu loomingus on inspiratsiooniks ka meie rahvapärimus. Mis sind selle puhul köidab, miks just sealt inspiratsiooni ja ainest ammutad?

Mind on alati huvitanud inimeseks olemise teemad, küsimused nagu kes me oleme, miks me oleme ja kuhu me jõuda tahame. Läbi erinevate noorusaja otsingute jõudsin loodususundite, pärimuskultuuri ja maausuni. Maausk on pigem eluvaade, eluviis, sel puuduvad religioonile omased tunnused. Mõistsin oma emakeele väärtust ja pärandit, seda, et võin küll õppida teisi keeli ja kultuure, aga väljendan ennast kõige täiuslikumalt siiski oma emakeeles. Samuti ei saa mul olla nii täiuslikku sidet mitte ühegi teise kohaga looduses. Olen avatud kogu maailmale, aga minu koht on siin.

Oma kultuuri tundma õppimine on ühtlasi enda tundma õppimine. Saad aru, kus on su juured ja kust tulevad mõtted. Maausus väärtustatakse inimese ja looduse sidet ning nähakse kogu maailma hingestatuna. See on rikastav tajukogemus ja ei tõsta inimest ülejäänud maailmast kõrgemaks. Mulle meeldib selle lihtsus ja loogilisus, praktilisus.

Luues pöördun tõepoolest ikka ja jälle tagasi pärimuse juurde ja paljudest mu töödest kumavad loodususulised teemad läbi. Kõnelen oma loominguga ka ökoloogilistel teemadel, sest loodususus lihtsalt ei tehta nii, nagu praegu loodusega tehtud on. Loodususk ja pärimuskultuur on loodust hoidev ja samas ei satu vastuollu teadusega, selles on veendumused ja filosoofia, kuid need pole dogmaatilised ja mahutavad endasse kõik olemis- ja eluvormid.