VALGUSINSTALLATSIOONID "PÄEV PÄRAST HOMSET"

Kuidas pidada vastu olemise talumatu kerguse ikkes, kuidas ja milliseid eelkäiate oskusi anda edasi meie veel sündimata lastele? Oleme miljonite ajalugude korduvas keerises ja meie ellujäämine ei sõltu ainult vastupidavusest aga meie visionäärlikust eestvedamisevõimest ning tegutsemise julgusest, esivanemate tarkuste ja kogemuste kaasaegses kasutusoskuses, suure pildi nägemisvõimes. Et leida eneses ja inimkonnas üles ühendus, mida rikastab kõike läbiv tähevalguse võnge, vägi maailma kõiksuses.

Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” räägib ainult üht elu elada tohtimise (einmal ist keinmal) tähenduslikkusest, inimese täielikust samastumisest oma kujutisega, igavese piiride kütkes püsimisest. See kõik teeb meist episoodi, juhusliku ja steriilse, ning jätab tagantjärele mulje, nagu poleks meid üldse elanudki. Niisuguses maailmas koormab igat hetke või zesti talumatu vastutuse raskus.

Millised on meie unistused maailmast pärast homset, milliseks kujuneb meie kõigi ellujäämise valgus? Raskuse ja kerguse kaalukeeleks on lootus, uskumus, et homme või peale seda on kõik parem kui vanasti. Pärast tänast vihmasadu on homne ilm ilusam. Tunneli (probleemide) lõpus on valgus.