VALGUSINSTALLATSIOON

"Kosmiline köök"

4. oktoobril 1957 lennutati kosmosesse esimene Maa tehiskaaslane Sputnik-1. Sellest päevast sai alguse suurriikidevaheline võidujooks kosmosevallas. Hiljem paugutati orbiidile lemmikloomi, jäädvustati Kuu varjatud külge, lähetati kosmosesse nii mehi kui naisi, inimjalg tallas Kuu pinda, loodi esimene rahvusvaheline kosmosejaam jms.

Täna, rohkem kui 60 aastat hiljem, oleme jõudnud kosmoseajastusse 4.0, kus kaasalööjate ring pidevalt laieneb ning kosmoserännakud ja avastusretked ei ole enam üksikute riikide eksklusiivne võimekus. Võidujooksus spurdivad kaasa akadeemilised haridusasutused, eraettevõtted, töösturid. Hiljutised õnnestunud katsed vertikaalselt maanduvate ja taaskasutatavate kanderakettidega annavad lootust, et kosmoseturism on meil juba käeulatuses. Abstraktsest ja kättesaamatust kosmoseruumist on saamas midagi käegakatsutavat ja personaalselt kogetavat.

Kui teoreetiliselt on meil nüüd kõigil lähitulevikus võimalus kasutada seda piiramatut avarust personaalse ja kogetud ruumina, siis tegelikkuses see siiski nii ei ole. On üsnagi tõenäoline, et suur enamus meist ei jõua ära oodata seda suurt kosmosereisi tuusikute hinnasula. Meil aga on vaja kaasa lüüa selles võidujooksus juba siin ja praegu.

Alternatiivsed lahendused on siiski õnneks olemas – näituse autor avab portaali otse oma köögis ja toob käepäraste vahenditega vaatajani rännakud avakosmosesse! Need vaesemehe kosmosereisid viivad teid seni nägemata avarustesse. Reisige turvaliselt kaasa, ärge muretsege, see ei ole üheotsapilet ja mis veel parem – see reis on teile tasuta! Kolm, kaks, üks, start!

„Juhusliku valguse orkester“

Installatsioon on seitsmest iseseisvast kineetilisest objektist koosnev mehaaniline heliinstallatsioon, mida liigutavad aeglased vahelduvvoolumootorid. Mootorite liikumisrütme ja ka suunda reguleerivad autori leiutatud analoog-juhusegeneraatorid (JG). Juhusegeneraatori keskseks seadmeks on hämaralüliti, mis on tema “silma” ette asetatud lambipirniga pandud olukorda, kus ta hakkab ennast regulaarselt sisse ja välja lülitama. Nende lülitustega sünkroonselt käivitab ja seiskab ta vastavat objekti liigutavat elektrimootorit. Igale masinale on konstrueeritud oma autonoomne juhusegeneraator, mis käivitab ja seiskab konkreetset helimasinat. Kuna JG tsüklid erinevad lähtuvalt sensorit mõjutava lambi valguse tugevusest, aga ka füüsilist lülitust teostava relee ebatäpsusest, on masinate käivitamise muster pidevas muutumises. Seeläbi on pidevas muutumises ka helimaastik. Juhuslikkust lisab veel fakt, et vahelduvvoolumootorite puhul ei ole iial ette teada, kummas suunas ta sisse lülitades liikumist alustab.

Ettearvamatus mustris liikuvad mootorid käivitavad isetehtud kineetilisi heliobjekte, mille impulsse võimendatakse kontaktmikrofonide abil ning töödeldakse reaalajas elektrooniliste efektidega.

Video ekspositsioonist Haihatuse kunstikeskuses Joutsas Soomes:

https://www.youtube.com/watch?v=Dg6UUKbqtJQ  

Janno Bergmann (sünd. 1975) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle professionaalne tegevus sai alguse 1996. aastal pärast kunstihariduse omandamist Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonnas.

Bergmanni loominguline ampluaa hõlmab laia spektrit meediumeid, sealhulgas maali, graafikat, *performance*-kunsti, videot, kontseptuaalset kunsti, skulptuuri, installatsiooni ja fotograafiat. Oma autoriprojektides tegeleb kunstnik kunsti, kultuuri ja kommunikatsiooni vaheliste seoste analüüsiga, dekonstrueerides nüüdiskunsti ajaloo narratiive ning tegeledes poeetilise kujundiloomega.

Kunstnik on olnud mitmete oluliste kollektiivide liige ja eestvedaja: ta on *performance*-grupi Non Grata asutajaliige ning kuulub alates 2009. aastast kunstnike kollektiivi Art Container. Aastatel 2000–2001 töötas ta New Yorgis Ilja Kabakovi assistendina. Bergmanni panust on tunnustatud Pärnu aasta kunstniku tiitliga (2013).

Tema kuraatoritegevus algas 2014. aastal; aastatel 2017–2023 koordineeris ta Copper Legi kunstiresidentuuri ning alates 2025. aasta sügisest juhib ta Pärnu Kunstnike Maja residentuuriprogrammi. Viimastel aastatel on Bergmann kunstnikuna keskendunud eksperimentaalsetele analoogfotograafia protsessidele, uurides süvitsi kaameravaba fotograafia võimalusi, sealhulgas fotogramme, luumentrükiseid, kemigramme ja *pinhole*-tehnikat.

Janno Bergmann on osalenud arvukatel rahvusvahelistel näitustel ja kunstifestivalidel. Tema teoseid on eksponeeritud paljudes riikides, sealhulgas Lätis, Leedus, Venemaal, Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Norras, Gruusias, Soomes, Jaapanis ja Belgias.

Erik Alalooga (sünd. 1974) on Tallinnas tegutsev interdistsiplinaarne kunstnik, kelle loominguline tegevus hõlmab visuaalkunsti, etenduskunsti, lavastamist, heliloomingut, pedagoogikat ning kultuurikorraldust. Tema kunstipraktika keskendub analoogtehnoloogiliste lahenduste rakendamisele, uurides alates 2005. aastast inimese ja masina vahelist füüsilist interaktsiooni.

Alalooga on omandanud bakalaureusekraadi skulptuuri erialal ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal Eesti Kunstiakadeemias. 2023. aastal kaitses ta doktorikraadi teatrikunsti erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Aastatel 2006–2010 töötas ta Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli dotsendina ning 2010–2013 tegevuskunstide õppetooli juhatajana.

Kaasaegses tehnokultuuris domineerib narratiiv, mis käsitleb tehnoloogiat vahendina konkurentsieelise saavutamiseks, eeldades eelkõige täpsust, efektiivsust ja automatiseeritust. Alalooga vastandub sellele suundumusele, uurides oma loomingus alternatiive tehnoloogilisele olelusvõitlusele. Kasutades teadlikult ebakindlaid ja rikkis masinaid, artikuleerib autor kriitilise seisukoha tehnoloogilise progressi ja kapitalistliku edumüüdi suhtes. Tema lähenemine ei propageeri tehnoloogiavastasust, vaid julgustab looma personaalseid suhteskeeme, mis eksisteerivad väljaspool valitsevaid suurnarratiive.

ARHIIV