PROGRAMM

Aegade alguses, oletuslikult vaid hetk pärast Suurt Pauku, tekkis universumisse lugematu hulk osakesi ja sama massiga vastupidise laenguga antiosakesi. Teoreetiliselt peaks maailmaruumis olema positiivselt ja negatiivselt laetud osakesi võrdselt, kuid et universum näib koosnevat täielikult osakestest, mitte antiosakestest, nimetatakse seda "üheks füüsika suurimaks müsteeriumiks".

Kujundlikus võtmes esindab antimateeria jõudu, mis lükkab tasakaalust välja senise domineeriva maailmakirjelduse, pakkudes alternatiivset narratiivi olemasolevale. Antiaine loob võimaluse binaarsuse kollapsiks – kahest vastandlikust valikust, nt mustvalgest maailmapildist kaob selge piir ning asjad muutuvad varjunditerikkaks ja mitmekesiseks.

Füüsikas mateeria ja antimateeria annihileeruvad, luues puhast energiat, kultuurilised kokkupõrked aga muutusi. Rein Raud toob välja, et uued ja originaalsed eneseväljendused sünnivad sageli äratõugetena senisest, mingi reaktsiooni või kombineerunud reaktsioonina sellistele asjadele, mis on olnud varem olemas.

Selles reaktsioonide ahelas peitub aga oht. Nii nagu matemaatilises Feynmani-Stueckelbergi mudelis vaadeldakse antiosakest kui ajas tagurpidi liikuvat mateeriat, võib ka dünaamiline kultuuriilming kaotada oma tulevikusuuna. Sattudes vastasmõju ehk konflikti dogmatiseerunud keskkonnaga, paisatakse see loominguline energia ajas tagasi. Tulevikku suunatud progress asub liikuma mineviku suunas, muutudes iseenda antiosakeseks – kaitsvaks stagnatsiooniks või nostalgiaks.

Jõudes minevikus taas uue vastasmõjuni, pöördub tema liikumise suund ajas uuesti ringi... ühiskond jääb põrkuma pimedalt kahe äärmuse vahel. Sellisest ajasilmusest ehk ajalõksust väljumine on nii füüsiliselt kui kultuuriliselt keerukas. See saab toimuda vaid siis, kui ekslev antiosake leiab oma tõelise, puhta vastandi, millega kohtudes ei teki mitte uus konflikt, vaid katarsis. Läbi kriitilise mõtlemise ja teadliku tunnetuse lõpetab süsteem edasi-tagasi põrkumise, annihileerib vana mustri ning vabastab suletud ringist puhta, ajatu valguse.

Tartu Valgusbiennaal TAVA26 analüüsib valguse abil nii inimsuhete kui ruumi- ja kultuuriilmingute ainet ja antiainet, luues ja tehes installatsioonidega samaaegselt nähtavaks, aga ka kustutades ja neelates ümbritsevat ruumi. TAVA26 programm juhatab ajasilmuse lõksu jäänud publiku uue energiani – ühendades katarsise abil opositsioonilised tunded ja mõtted.

Täpsem info installatsioonide kohta tuleb peagi!

ARHIIV