NÄHTAMATU PÄIKE

Bobby Sager

Tartu Kaubamaja kõrval pargis

LOOTUSE JA TÄNULIKKUSE JÕUD LASTE SILME LÄBI

Fotograaf, kirjanik ja aktivist Bobby Sager on viimased 20 aastat reisinud, elanud ja töötanud maailma eri kogukondades, mis vaevlevad konfliktide ning vaesuse käes. 2001. aastal asutas ta organisatsiooni Sager Family Traveling Foundation and Roadshow, et olla kaasatud ja suhelda inimestega, keda ta tahab aidata. Bobby on alati näinud fotograafiat kui vahendit, millega suurendada maailmas teadlikkust sõjakonfliktide tagajärgedest ja kannatada saanud kogukondade probleemidest, aga iseäranis ülemaailmsest pagulaskriisist ja selle mõjust lastele.

“NÄHTAMATU PÄIKE“ on veenev fotokogumik lootuse ja tänutunde üleloomulikust jõust nende laste silmades, keda pildistati alates 2001. aasta 11. septembri järgsetest nädalatest kuni 2018. aasta det-sembrini. Nad elavad Afganistani, Süüria, Pakistani, Rwanda, Sri Lanka, Palestiina ja Tiibeti diasporaa tänavatel, slummides ning kau-getes külades. Neid on sunnitud põgenema, nad on pagulased, sõja-ohvrid, vahel orvuks jäänud või sündinud põgenikelaagris või usku-matult halbadesse oludesse. Hoolimata mõeldamatust vägivallast ja hävingust peegeldavad nende laste fotod rõõmu, süütust ning jõudu.

STINGI LAUL „INVISIBLE SUN“

„Kirjutasin laulu „Nähtamatu päike“ metafoori ammu enne seda, kui Põhja-Iirimaal peeti rahukõnelusi või arutati võimu jagamist. See oli lihtsalt ühe unistaja mõttevili, et midagi nähtamatut ja meie teadlikkusest väljapoole jäävat hoiab meis mingit ebamäärast tulevikulootust, mis leidis inimestes vastukaja, väljaspool neid süngeid tänavaid, meie poliitikute lubadusi ja ähvardusi, meie ajaloo tumedaid pilvi.

Minu sõber Bobby Sager on pildistanud lapsi Afganistani, Iraagi ja Rwanda sõjast räsitud piirkondades ning Põhja-Pakistani ja Palestiina põgenikelaagrites.

Nende näod kujutavad endast selle laulu täiuslikku visuaalset analoogi. Vägivalla ja ebaõigluse, pommide ja kuulide seas üles kasvanud laste silmis on selgelt näha ahastus ja piin; aga ka mingi tabamatu lootus. See ongi nähtamatu päike, mille Bobby on läbi oma fotode nähtavaks teinud.

“There has to be an invisible sun
It gives heat to everyone
There has to be an invisible sun
That gives us hope
when the whole day’s done”

– Sting

EELNEVATEST PRESSI MATERJALIDEST…

See lugu oli 1980ndate alguses ansambli The Police jaoks suur hitt, kuid nüüd on Stingil selle lauluga uus seos ja põhjus selle esitamiseks. “Need fotod annavad laulule uue tähenduse, uue vapruse,” ütles Sting. “On tore näha uut energiat, mida need fotod toovad sellesse laulu.”

Näitus Invisible Sun alustas oma maailmaturneed aastal 2007, mil seda eksponeeriti kahel järjestikusel aastal ansambli The Police‘i sajast kontserdist koosneval turneel. Kontserdeid külastas üle nelja miljoni inimese.

Seekordne näituse turnee käivitus 2019 novembris Berliinist, linnast, mille kahte kogukonda eraldas kunagi paks kivimüür. Nüüd on seda müüri meenutavad tohutud, paaritonnised blokid näituse ühe osa elementideks. Berliinist mitme veoautoga Tallinnasse ja sealt edasi Tartusse lohistatud blokid, millele on kinnitatud osa näituse fotodest. 

Eestit mitmeid kordi külastanud Bobby Sager ütleb, et Eesti valik näituse järgmiseks sihtkohaks sündis üsna kergelt. Ta lisab: „ Eesti on eredaks, ehk isegi parimaks näiteks, kuidas ühest poliitilisest elukorraldusest teise liikunud ühiskond on võimeline muutuma ja arenema selliselt, et saada väärikaks eeskujuks kõigile teistele.“

BIOGRAAFIA TÕLGE

Robert “Bobby” Sager on Ameerika Ühendriikide ettevõtja, ühiskonna aktivist, filantroop ja fotograaf, tuntud kui heategevusorganisatsiooni Sager Family Foundation (SFF) asutaja. Ettevõtjana oli Bobby alates 1986 Gordon Brothers Groupi suurejoonelise kasvu liikumapanevaks jõuks ning töötas nii Gordon Brothersi investeerimiskomitee esimehe kui ka Polaroidi juhatuse esimehena. Aastal 2000 loobus Bobby osalemisest Gordon Brothers’i juhtimises ning asutas heategevusorganisatsiooni Sager Family Traveling Foundation and Roadshow (SFF), mille kaudu püüab ta maailmas midagi isetut ja kasulikku ära teha. 

Viimase 20 aasta jooksul on Bobby Sager reisinud, elanud ja töötanud konfliktidest ja vaesusest räsitud kogukondades kogu maailmas. Sukeldudes ja tegeledes inimestega, keda ta soovib toetada, on ta pidevalt vaadanud oma fotograafiat kui vahendit, et tõsta ülemaailmset teadlikkust traumeeritud kogukondade raskuste tagajärgedest – eriti pakkudes kokkupuudet ülemaailmsete kriiside all kannatavatele lastele.

Alates 2001. aasta 11. septembrist on ta jäädvustanud Sager Family Foundationi sotsiaalabitööd ülemeremaades oluliste ja üha arenevate maailmasündmuste kontekstis. Selle tulemusena on kogunenud tähelepanuväärne hulk fotosid erinevate abiprojektide algatustest. Paljud organisatsiooni projektid, sealhulgas märkimisväärne „Invisible Sun“ („Nähtamatu päike“), saavad alguse just sellest pidevalt täienevast fotoarhiivist. 

Bobby on soodustanud mikrolaenude andmist kolmanda maailma riikides, sõbrustanud dalai-laamaga, suhelnud Nelson Mandela ja ema Teresaga. Ta oli Young Presidents’ Organization Peace Action Network võrgustiku asutajaesimees. Bobby on esimene YPO ülemaailmse humanitaarpreemia (2002) ja YPO maineka Hickoki auhinna (2013) laureaat.

TARTU

Ameerika filantroopi ja fotokunstniku Bobby Sageri kahekümne aasta jooksul kogutud ülesvõtted, mida eksponeeritakse Tartu Keskpargis, on oma kontseptsioonilt sügavalt humaansed: portreed keeruliste olude küüsis olevatest lastest ja nende silmist peegelduv lootus võiks meile õpetada seda kõige olulisemat – meil kõigil on õigus rahule. Näituse juhi ja uue filmi produtsendi Charlene Renniti sõnutsi kasutab Sager fotokunsti kui vahendit, et tõsta teadlikkust globaalsetest humanitaarprobleemidest ja sügavalt traumatiseeritud kogukondadest: “Eriti lastest, kelle eludesse jätavad need kriisid kõige tugevama jälje.”

Publikuni on toodud värske portreefilm

Olulise teosena on nüüd valminud Bobby Sagerist režissöör Martti Helde käe all portreefilm “Human Being” (e.k inimolend), millele on originaalmuusika loonud Mick Pedaja ning milles paistavad imeilusad kaadrid ka meie oma Eesti loodusest. “Inimeste südames ja hinges on nii palju ilu, kuid me laseme sel mattuda – valede, viha, ahnuse ja hirmu all. See ilu on siinsamas, aga me miskipärast ei näe seda,” on üks Bobby Sageri ideedest, mida ta oma südameasjana filmiga edastab.

MILLE PEALE ME SINUGA TÄNA VIHASTASIME? 

Raske on olla õnnelik, kui sa pole tänulik, aga ilma kontekstita on raske tänulik olla. Need lapsed pakuvad konteksti, kuid mitte sellega, mis meil olemas on ja neil pole, vaid pigem inspiratsiooni kaudu, mida me saame, kui näeme, kui vähese najal nad siiski täiel rinnal elavad. Nende laste silmad on näinud nii palju hävingut ja tundnud tohutut valu, ent ometi paistab neist valgus. 

Veronika Mayerböck (Austria)
CJ Brockway (USA)
Sharon Stammers & Martin Lupton (Suurbritannia)

• arhitektuurse valgustuse töötoad 22.-26.10.2021
• eel-avamine ja pressituur 26/10/2021
• külastajatele avatud 27.-30.10.2021
• LUCI AGM ja TAVA2020 konverents 27.-30.10.2021