Marko Kuusiku kirg on valgustus. Aasta kõige valgemal ajal rääkisis Ta intervjuus ajakirjale Edasi.org võimalustest, mis avanevad valguse targal ja vastutustundlikul kasutamisel, sügisel Tartus toimuvatest valgustusdisaini töötubadest ning sellest, mida kõikidel Eesti linnadel sellest võita oleks.

Viimased poolteist aastat on eestlasi, nagu kogu ülejäänud maailma, pannud oma kodulinnade väliruumi hoopis teise pilguga vaatama ning ootused linnakeskkonnale on tõusnud lakke. Väga üldistatult võib öelda, et Eestis on pool aastat liiga valge ja pool aastat liiga pime. Kas see võib olla üks põhjus, miks inimesed vähe avalikku linnaruumi ühise ajaviitmiskohana kasutavad, väga autolembesed on ja esimesel võimalusel linnast lahkuvad?

Need on omavahel seotud, aga teistmoodi. Autostumise probleem on tekkinud kusagil mujal, aga autode suurest hulgast tulenevalt lahendatakse meil linnaruumi valgust just nendest lähtuvalt, mitte jalakäijale mõeldes. Minu meelest on tegelikult kõige suuremaks probleemiks avaliku ruumi valgustamise juures see, et avaliku ruumi valgustusele ei ole koostatud eraldi lähteülesannet, mis kajastaks nii esteetilisi kui funktsionaalseid ootusi ning looks nõuded lahendatava ala valgustuse sidusususele ülejäänuga. Tihtipeale lahendab selle mitte valgustusspetsialist, vaid elektriprojekteerija ja vastavalt kehtivale standardile.

Või siis nähakse valgustust maastikuarhitektuuri osana ning jäetakse maastikuarhitekti lahendada – sõltub täiesti arhitektuuribüroost, kas nad siis kaasavad spetsialisti või peavad ennast ise piisavalt pädevaks. Reeglina ei olegi valgustusele linnaruumis eraldi lähteülesannet püstitatud. Tallinnas on kaks head näidet: linnamüüri valgustamiseks tehti konkurss ning samuti bastioni vööndi puhul.

Mis üldse iseloomustab head valgustust linnaruumis? Mida see tähendab?

Hea valgustus arvestab linnaruumi kõigi kasutajatega ja keskkonnaga. See tähendab, et on tagatud funktsionaalsus sõltuvalt kohast linnas. Lisaks võiks valgustuses olla ka mingi lisandväärtus, mis eristab seda tüüpilisest tänavavalgustusest. See võiks olla mängulisem, loodud eesmärgiga juhtida inimene läbi linnaruumi, aidata luua selle koha identiteeti. Valgustus võiks jääda kasutajale meelde – see ei tähenda, et igal pool on vilkuvad ja värvilised tuled. Juba siis, kui valgustus inimest linnaruumis ei häiri, on see hästi lahendatud – aga see võiks ikkagi midagi enamat ja meeldejäävamat olla.

Kas Põhjamaade disaineritele on suureks peavaluks, et pool aastat on nii valge, et tegelikult peaks pimendama, mitte valgustama?

Eks sellega peab arvestama. Kui tahad suvel mingit lahendust testida, siis enne südaööd ei saa. Tegelikult peab valguslahendusi tehes arvestama aga valguse temperatuuriga. Kuna meil on vaja valgustada peamiselt külmal ajal, siis meile meeldib rohkem soe valgus. Samas kui lõunamaades on palav ja eelistatakse külma vagust, mis tekitab emotsionaalselt tunde, et see ka jahutab. 

Üks selliseid kohti on Haabersti viadukti jalakäijate tunneli valguslahendus, mille autoriks sa oled.

Õismäel õnnestus büroo Arhitekt Must pakutud ideekavandist lähtuvalt jalakäijate tunnel lahendada nii, et see ei oleks tavaline tunnel – vastik koht, kust peab kiiresti läbi minema. Seal saadab valguslaine tunneli läbijat kogu teekonna vältel ja muutub vastavalt liikleja kiirusele. Kui lähed kiiremini, muutub see pisut soojemaks, punakamaks. Inimesed ei väldi seda tunnelit, vastupidi, teismelised käivad seal tõukeratastega sõitmas, et neid valguslaineid vaadata.

Teine värskem projekt, mille tulemusega rahul olen, on Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal asuva Gruusia stiilis haljaku valgustus, mis sai tõesti võimalikuks ainult tänu sellele, et maastikuarhitekt mind kaasas. Kasutatud on Gruusia sümboolikat ja valgus aitab seda esile tuua – pimedal ajal neid detaile muidu näha polekski.

Kas valgusega saab linnaruumi veel mingeid boonuseid tuua?

Inimene tunneb end turvalisemalt, kui ta näeb ümbrust. Mitte siis ainult konkreetset tänavalõiku, kitsast valgustatud koridori pimedas linnaruumis, vaid et oleks ka mingid maamärgid, objektid, mis aitavad lihtsamini orienteeruda.

See ei tähenda, et linn peaks olema meeletult ülevalgustatud, piisab fookuspunktide väljatoomisest, tasakaalu loomisest. Nii jääb inimesele pimedal ajal liikudes ka linnaruum paremini meelde.

Oled selle taga, et sel sügisel jõuavad Eestisse – küll planeeritust aasta hiljem – kolm valgustusmaailma tippu:  Veronika Mayerböck (Austriast), CJ Brockway (USA-st) ning Johan Moritz ja Tina Wikström (Rootsist). Mida nad siia tegema tulevad?

Nad viivad Tartus TAVA2021 festivali raames läbi kolm töötuba. Eestis on võimalik saada valgustusdisaini haridust, mis on suunatud teatri ja ürituste valgustusele. Aga kõrgkoolides ei käsitleta seda valgustust, milles inimesed igapäevaselt viibivad. Seetõttu on eriti oluline saada arhitektuurse valgustusdisaini alast koolitust ja teadmisi, mida pakuvad nende valgustusspetsialistide töötoad. Nende toimumine Eestis annab unikaalse võimaluse õppida vahetult eriala professionaalide juhendamisel.

Kindlasti ei asenda veebiõpe kuidagi töötoa kogemusi, sest digitaalselt ei ole võimalik olla keskkonnas, mida uuritakse, analüüsitakse ja millele valgustuse kontseptsiooni luuakse. Reaalne, vahetu kogemus ja katsetamine on see, mis aitab tekitada arusaama iga koha unikaalsusest ning aitab muutuda osaks kohast. Töötoa eripäraks on seegi, et lisaks katsetamisele ja teadmiste omandamisele on võimalik lõpuks näha, kuidas lahendus realiseerida, kuidas see välja näeb ja keskkonda muudab. Töötubadel saab olema ka väga nähtav tulemus Tartu linnaruumis. 

Sa oled ise õppinud Saksamaal Wismari ülikooli arhitektuurse valgustusdisaini erialal. Millistest teadmistest valgustuse valdkonnas on Eestis kõige suurem puudus? 

Kuidas ehitada üles kohaspetsiifilist valgustuskontseptsiooni, kuidas valida õiged valgustid õige optikaga, kuhu ja kui palju neid paigaldada ja kuidas see kõik kokku hakkab sobima. Praegu kõige aktuaalsemana näen monumentide ja linnaloodusega seonduvaid küsimusi, millega tegelebki Veronika Mayerböck. 

Kuna Eestis on küllalt palju skulptuure ja monumente, mis on kas halvasti või õigemini teadmatult valgustatud või üldse mitte valgustatud, siis kõik need vajaksid tähelepanu ja oskuslikku valgustuskäsitlust.

Viimasel ajal hakatud palju rääkima hoopis valgusreostusest, linnad on nii ülevalgustatud, et pimedust enam polegi. On see ka meie probleem? Kuidas saab valgusdisaini ja -kunstiga reostust vähendada?

Kuna inimeste teadlikkus linnaökoloogiast järjest kasvab ja üha enam seda ka teadvustatakse, siis on eriti oluline, et kliimavööndis, kus pime aeg moodustab nii suure osa avaliku ruumi kasutatavast ajast, pöörataks tähelepanu sellele, kuidas valgust teadlikult ja vastutustundlikult kasutada ning kuidas see mõjutab meid ümbritsevat floorat ja faunat.

Viimase aastaga on ka mitte-valgusspetsialistide teadmisse jõudnud info, et valgusel on ka hulk muid kasutusalasid peale valgustamise. COVID-19 jälg valgustööstuses on toonud välja UV-C valguse kui desinfitseerimistehnoloogia kasutuselevõtu vajalikkuse. Mida see tähendab ja kas tavainimene hakkab ka valgust kuidagi teismoodi kasutama, kui seni harjunud oleme?

Peamiselt räägitakse valguse nähtavast osast. Aga väga oluline on ka nähtamatu pool, näiteks see, kuidas valgus mõjutab meie biorütme. Valel ajal valgust kasutades rikume oma ööpäeva-rütmi. Oleme ärkvel võib-olla mitte ainult selle pärast, et veedame palju aega ekraanide taga, vaid seepärast, et oleme liiga valgustatud keskkonnas. 

Avaliku ruumi puhul ongi seepärast oluline silmas pidada, et ei tohi ka üle valgustada ning tuleb arvestada valguse loomulikku käiku. Kui päike on loojunud, ei peaks valgus enam nii intensiivne olema. Samuti valguse suund – kui me ikka pole harjunud sellega, et päike paistab kogu aeg lagipähe, siis tuleks ka pimedal ajal valguse suunale mõelda.