Installatsioonide kirjeldused


Einike Leppik “Kookon”

Installatsioon “Kookon” tekitab Toomemäe puude vahele pimeduses helendava peatuspunkti, omamoodi olematu ruumi – päeval olematu, aga õhtupimeduses ise ennast loova heliruumi. Külastaja võib minna „Kookoni“ sisse ja saada selle keskosas kõige ehedama kogemuse osaliseks. Puude ümber keritud helendavad niidid sümboliseerivad inimeste ristuvaid teekondasid. Kõlaritest kostub heli, mis koondab samas piirkonnas lindistatud eri inimeste loomulikke häälesagedusi, üminaid ja laulujuppe, moodustades katkematu helijoana kõlava mantra.


Ingrid Aasoja-Zverev ja Aleksandr Zverev “Salalinn”

Installatsiooniga tuletatakse meelde, et kunagise Kivisilla ümbrus oli üks Tartu elavamaid piirkondi – tihe kaubandusala, vilka eluga kesklinn, mida tänases pargis ja laialivalgunud Ülejõe linnaruumis enam ei taju. “Salalinn” toob külastaja kummalisse ruumi, mis näeb välja kui park, aga kõlab ja on valgustatud kui pulbitsevat elu täis kesklinna tänav, tuues nii välja Tartu ruumiajaloo vastandlikud kihid. Installatsioon paikneb kohas, kus asusid enne II MS hotell Bellevue ja kino Heli (varem Saturn). Valguskastid on asetatud piki endise hotellihoone tänavajoont, moodustades kunagise kvartali nurga. Taustaks on vahelduvad helipildid: tänaval kõlavad sammud, inimeste kõne (äritänav), suurem rahvahulk (kinoseanss).


Varvara&Mar “Naerata”

Marc Auge loeb mitte-kohtadeks transiitkohad, millel puudub emotsionaalne ja kultuuriline sidusus. Nendeks on näiteks lennujaamad ja ostukeskused, mis on kõik ühte nägu ning mille vastu ja millega seoses ei teki inimestel mingit kiindumust ega mälestusi. Kiirenevas maailmas on kasvav mitte-kohtade hulk, mis jätavad meid absoluutselt ükskõikseks.
Samas emotsionaalne mälestus, milleks võivad olla üks suur naeratus ja elamus, on võimeline ühe inimese jaoks mitte-kohast koha tegema. Kunstiinstallatsiooni ideeks on inimesed naeratama panna ja kohaga positiivselt suhestuda. Üks hea naerusuu võib nii mõnegi pimeda õhtu valgeks muuta, mitte-kohast koha teha, ja on kindlasti heade mõtete allikaks.
Installatsioon koosneb interaktsioonikohast, mis naeratusi salvestab, ja suurest LED-smiley’st, mis süttib ainult siis, kui keegi naeratab. Üks naeratus on niisiis võimeline valgustama kogu ümbruskonda.


Timo A. Aalto “Arbores Lux”

Installatsiooniga avaldatakse austust endisaegsele Tartule, Ülejõe linnaosale sellisena, nagu see oli enne Teist maailmasõda – tagurpidi pööratud puud tähistavad vanu tänavaid, mida enam ei ole. Installatsioon jätkab Salos 2013. aastal alustatud puude seeriat Arbores Mortis. Valguskiired joonistavad tagurpidi näivaid, otsekui veepinnalt peegelduvaid puuoksi, pöörates tähelepanu jõele, mis on Tartus ruumina alakasutatud, ja luues huvitava peegelmaailma, et elustada unustusse vajunud kohti.


Jenni Pystynen “A-B”

Installatsioon joonistab välja osa Struve maakaare mõõtmise kaarest, mis ulatub Põhja jäämerest Musta mereni. Installatsiooni moodustavad neoonvärvilised torud, mis asetsevad vaatajate pea kohal, et nad peaksid kunstiteose nägemiseks vaatama üles, nii nagu seda tegi Struve enamuse oma elust. Erinevad värvid sümboliseerivad erinevaid kaare alla jäävaid rahvaid. A-B visualiseerib kontseptuaalset joont, mis oli rahvusvahelise teaduskoostöö triumfiks ja esimeseks oluliseks sammuks maateaduse arengus. Installatsioon asub Tartu tähetorni läheduses, kus Fr. G. W. Struve enamus aega töötas, püüdes täpselt ära kaardistada maakera kuju ja suuruse.